Merehädalised / Seenot im Rettungsboot

Alustuseks tuleb öelda seda, et Merehädalised on mäng, mis põhineb suhtlemisel.
Siinkohal muidugi ei pea ma silmas suhtlemist stiilis: "Anna mulle palun veel kolm
kuubikut" või "Pange mulle kolm punkti juurde" või "Kelle ******* nupp nüüd siia
käis?!?". Oh ei, sugugi mitte... Merehädalistes suhtlevad kõik mängijad üksteisega
selleks, et võita.
Nimelt toimuvad siin mängus kõik sündmused läbirääkimiste ja kokkulepete teel ning iga
otsus peab saama läbi hääletatud. Pidasite siiani hääletamist üheks osalusdemokraatia
põhitalaks, ilma milleta on raske korrektset ja probleemidevaba ühiskonda ette kujutada?
Mõelge sel juhul uuesti... tormisel merel pehkivas päästepaadis läbi udu paistva
saarekese poole loksudes ei tekita just erilist rõõmupuhangut fakt, et üle parda
viskamiseks seati üles sinu kandidatuur. Seetõttu on kasulik paadis sõpru omada... või
vähemalt oma leeris olevaid ohvitsere. Vanade mereseaduste kohaselt nimelt on üle parda
viskamist hääletades igal ohvitseril kaks häält, tavalisel meremehel aga vaid üks.
Hääletamine ise on aga üsnagi lihtsalt korraldatud - igal mängijal on komplekt värvilisi
mängukaarte, millest ta iga hääletuse eel ühe kaardi välja valib ning teistele näitamata
enda ette asetab. Kui kõik on oma valiku teinud, avaldatakse kaardid samaaegselt - enim
hääli saanud värvi merehädalisele (või paadile, olenevalt olukorrast) saabki siis see
rohkem või vähem jube otsus teoks. Kusjuures kõik hääletused pole sugugi negatiivsed -
saab ju enamus otsustada näiteks ka seda, milline paat päästvate saarte poole edasi
liigub. Lisaks värvilistele hääletuskaartidele on igal mängijal ka kolm korda võimalik kapteni vetoõigust kasutada - see muudab aga hääletamise tulemuse veelgi ettearvamatuks.
Üks mänguvoor koosneb ise kolmest tegevusest: esmalt hääletatakse seda, milline paat
ühe lekke juurde saab (ja kui paadis enam vee jaoks ruumi ei jätku, hääletatakse
seejärel milline hädaline üle parda läheb). Seejärel pannakse hääletusele milline
paat sammu võrra edasi liigub. Ning kolmas tegevus seisneb selles, et meeleheitel
koduperenaised merehädalised hüppavad paatidest välja ning üritavad pääseda mõnda teise paati, lootes et
seal on sõbralikumad kamraadid ning vähem vett paadipõrandal loksumas.
Kuidas aga võitja välja selgitatakse? Eks ikka loetakse kokku, kui palju sinu värvides
merehädalisi saartele jõudis. Muidugi on igal saarel (kokku on neid kolm) ka oma väärtus
ja samuti mõjutab punkte see, mida rohkem sinu ohvitsere pääses.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kui teil on hea ja sõbralik mänguseltskond (kus keegi ei
võta südamesse, et tema viimane ohvitser just kaladele söödaks läks), on Merehädalised
teie jaoks igati sobiv mäng. Maksimaalse kuue mängijaga võttis üks mäng aega natuke üle
tunni, nii et mänguõhtut korraldades jõuate ilusti ka midagi muud proovida. Samas jäi
püsima selline tunne, et kuigi minimaalselt saab seda mängu isegi kolmekesi mängida,
siis nii väikese mängijate hulgaga võib hääletamiste ja läbirääkimiste nauding pisut
kesiseks jääda.
Plussid:
- palju mängijatevahelist suhtlemist
- lihtsad reeglid
- humoorikas teema
Miinused:
- kolmekesi-neljakesi vähem põnevust
- mängu ilu sõltub suures osas mängugrupi suhtlemisharjumustest
- kõik mängukomponendid asuvad karbis ühes suures minigrip-kilekotis
Kokkuvõtteks hinne: 7/10
Hind lauamangud.ee veebipoes: ca 590.-
Mängu vaatas üle: Aigar
/Kommentaar/
Andreas: Kuigi mina olen üldjuhul Aigarist kriitilisem hindaja, siis sedakorda saavad Merehädalisted minult ühe palli võrra kõrgema hinde. Lisaks Aigari poolt välja toodud plussidele mainiksin eraldi ära mängu komponendid, mis mulle väga meeldivad - kui nupud on tavalised Reis ümber maailma stiilis puujukud, siis päästepaadid ise on mõnusalt massiivsed ja isikupärased. Kokkuvõttes väga lahe ja kaasahaarav mäng, mida olen alati valmis mängima!