Merehädalised / Seenot im Rettungsboot




Alustuseks tuleb öelda seda, et Merehädalised on mäng, mis põhineb suhtlemisel. Siinkohal muidugi ei pea ma silmas suhtlemist stiilis: "Anna mulle palun veel kolm kuubikut" või "Pange mulle kolm punkti juurde" või "Kelle ******* nupp nüüd siia käis?!?". Oh ei, sugugi mitte... Merehädalistes suhtlevad kõik mängijad üksteisega selleks, et võita.

Nimelt toimuvad siin mängus kõik sündmused läbirääkimiste ja kokkulepete teel ning iga otsus peab saama läbi hääletatud. Pidasite siiani hääletamist üheks osalusdemokraatia põhitalaks, ilma milleta on raske korrektset ja probleemidevaba ühiskonda ette kujutada? Mõelge sel juhul uuesti... tormisel merel pehkivas päästepaadis läbi udu paistva saarekese poole loksudes ei tekita just erilist rõõmupuhangut fakt, et üle parda viskamiseks seati üles sinu kandidatuur. Seetõttu on kasulik paadis sõpru omada... või vähemalt oma leeris olevaid ohvitsere. Vanade mereseaduste kohaselt nimelt on üle parda viskamist hääletades igal ohvitseril kaks häält, tavalisel meremehel aga vaid üks.

Hääletamine ise on aga üsnagi lihtsalt korraldatud - igal mängijal on komplekt värvilisi mängukaarte, millest ta iga hääletuse eel ühe kaardi välja valib ning teistele näitamata enda ette asetab. Kui kõik on oma valiku teinud, avaldatakse kaardid samaaegselt - enim hääli saanud värvi merehädalisele (või paadile, olenevalt olukorrast) saabki siis see rohkem või vähem jube otsus teoks. Kusjuures kõik hääletused pole sugugi negatiivsed - saab ju enamus otsustada näiteks ka seda, milline paat päästvate saarte poole edasi liigub. Lisaks värvilistele hääletuskaartidele on igal mängijal ka kolm korda võimalik kapteni vetoõigust kasutada - see muudab aga hääletamise tulemuse veelgi ettearvamatuks.

Üks mänguvoor koosneb ise kolmest tegevusest: esmalt hääletatakse seda, milline paat ühe lekke juurde saab (ja kui paadis enam vee jaoks ruumi ei jätku, hääletatakse seejärel milline hädaline üle parda läheb). Seejärel pannakse hääletusele milline paat sammu võrra edasi liigub. Ning kolmas tegevus seisneb selles, et meeleheitel koduperenaised merehädalised hüppavad paatidest välja ning üritavad pääseda mõnda teise paati, lootes et seal on sõbralikumad kamraadid ning vähem vett paadipõrandal loksumas.

Kuidas aga võitja välja selgitatakse? Eks ikka loetakse kokku, kui palju sinu värvides merehädalisi saartele jõudis. Muidugi on igal saarel (kokku on neid kolm) ka oma väärtus ja samuti mõjutab punkte see, mida rohkem sinu ohvitsere pääses.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui teil on hea ja sõbralik mänguseltskond (kus keegi ei võta südamesse, et tema viimane ohvitser just kaladele söödaks läks), on Merehädalised teie jaoks igati sobiv mäng. Maksimaalse kuue mängijaga võttis üks mäng aega natuke üle tunni, nii et mänguõhtut korraldades jõuate ilusti ka midagi muud proovida. Samas jäi püsima selline tunne, et kuigi minimaalselt saab seda mängu isegi kolmekesi mängida, siis nii väikese mängijate hulgaga võib hääletamiste ja läbirääkimiste nauding pisut kesiseks jääda.


Plussid:

- palju mängijatevahelist suhtlemist
- lihtsad reeglid
- humoorikas teema


Miinused:

- kolmekesi-neljakesi vähem põnevust
- mängu ilu sõltub suures osas mängugrupi suhtlemisharjumustest
- kõik mängukomponendid asuvad karbis ühes suures minigrip-kilekotis


Kokkuvõtteks hinne: 7/10

Hind lauamangud.ee veebipoes: ca 590.-

Mängu vaatas üle: Aigar


/Kommentaar/

Andreas: Kuigi mina olen üldjuhul Aigarist kriitilisem hindaja, siis sedakorda saavad Merehädalisted minult ühe palli võrra kõrgema hinde. Lisaks Aigari poolt välja toodud plussidele mainiksin eraldi ära mängu komponendid, mis mulle väga meeldivad - kui nupud on tavalised Reis ümber maailma stiilis puujukud, siis päästepaadid ise on mõnusalt massiivsed ja isikupärased. Kokkuvõttes väga lahe ja kaasahaarav mäng, mida olen alati valmis mängima!