Age of Empires III: The Age of Discovery
Ilmselt on kõik vähegi arvutimängudega kokkupuutunud inimesed kuulnud samanimelisest arvutimängust. Ka Age of Empires’i lauamängu seondatakse eelkõige arvutimänguga – kuid kas selleks on ka alust? Lauamangud.ee testis mängu ning sai selgust.
Karpi avades saab selgeks, et jubinate puudumise üle küll kurta ei saa – mängukarbist tuleb välja sadu plastiknuppe (koloniste, sõdureid, preestreid, laevu jne), hunnik kenasti kujundatud münte ja igavesti palju kartongtükke (ehitisi, kaupasid jms). Lisaks veel pakk kaarte ning loomulikult suur, Uut Maailma kujutav mängulaud.
Nagu juba sissejuhatusest selge, siis mängijad esindavad Ameerikat koloniseerima asuvaid impeeriume ning peab ütlema, et mängunuppude värvivalik on väga õnnestunud – koheselt jääb meelde, et punased on inglased, sinised prantslased, kollased hispaanlased, rohelised portugallased ning oranžid hollandlased. Mäng ongi disainitud kahele kuni viiele mängijale, kuid eraldi müüdava mängulaiendiga on võimalik mängida ka kuuekesi. Meie proovisime viiekesi – allakirjutanu esindas Portugali koloniaalimpeeriumi.
Mängu reeglid on küll mahukad – 16 lehekülge – kuid suurema osa sellest moodustavad pildid, lisad, soovitused, selgitused ja näited. Tegelikult on reeglid lihtsad ning mängimiseks piisab, kui üks mängija on need läbi lugenud ning teistele põhimõtted lahti seletab. Ning isegi kui pooled selgitused kõrvust mööda lähevad, saab mängu käigus kenasti joone peale ja kui väga vaja, võib alati mõne segasemaks jäänud koha üle vaadata.
Mängu eesmärk on väga selge – tõusta koloniaalvõimudest võimsaimaks, jäädvustada oma nimi ajalooraamatutesse ning heita konkurendid põrmu. Ehk siis mängu keeli öeldes – saada rohkem punkte kui vastasmängijad. Võidu saavutamiseks on väga mitmeid teid: võib domineerida kaubanduses, ehitades võimsaima kaubalaevastiku ning kasutades konkurentide elimineerimiseks palgaliste piraatide abi; võib oma strateegia üles ehitada uute maade avastamisele ning sealt rikkuseid kokku korjata; või võib ka lihtsalt toore sõjalise jõuga teised impeeriumid põlvili suruda. Võidustrateegiaid on veel ning neid omavahel kombineerides on võimalik end iga kord erineval viisil proovile panna, ilma et mäng ära tüütaks. Unikaalset võidustrateegiat pole, sest ka konkurendid õpivad ning ei lase loodetavasti pidevalt samu nippe kasutada.
Kuigi Age of Empires III kõlab nagu strateegiline sõjamäng – ning arvutimäng oligi seda – siis ometigi pole see nii. Ning see võib ka olla mängu sõjamängu pähe ostnud lauamängusõbrale suurim pettumus. Seetõttu pean oluliseks ära mainida, et sisuliselt on tegemist Euroopa koolkonda kuuluva majandusmänguga, kus on ka väike sõjaline moment juures. Mängu läbivaks loogikaks on tööliste – antud juhul siis kolonistide, kaptenite, sõdurite või muude spetsialistide – õigetele mänguväljadele asetamine. Kes teeb seda kõige efektiivsemalt, see kindlustab endale ka edu. Tõsi, mängul on juures ka väike õnnemoment – nimelt ei ole kunagi täpselt teada, kui suur võib olla indiaanlaste vastupanu avastatavatel maadel, millised kaubad tulevad järgmisena lauale või milliseid ehitisi saab järgmises faasis ehitada, sest vastavad mängumärgid või kaardid võetakse juhuslikult. Samas, täringut mängus pole ning juhuslikkus on ikkagi selgelt raamides. Näiteks on täpselt teada, mitu kullakangi kaupade hulgas on (see arv on lausa vastavatele kaupadele peale märgitud), seega jääb ikkagi mängija otsustada, kas tal on lootust niipalju kulda koguda, et mündikoja ehitamine end ära tasuks või mitte.
Kui otsida võrdlusi, kellele Age of Empires III võiks sobida, siis ma läheks isegi nii kaugele, et võrdleks seda – just tööliste asetamise loogikast lähtuvalt – hetkel maailma populaarseima lauamänguga Agricola. Seevastu erinevate ehitiste omandamise loogika ning nende omadused on sarnased hoopiski Puerto Ricoga. Tõsi, kummaski mängus pole oluline territooriumi kontrollimine, selles osas sarnaneb Age of Empires pigem El Grandele. Kindlasti pole aga mängus massiivseid, täringuveeretustest sõltuvaid, lahinguid. Konfliktid ja sõjapidamine on, kuid need toimivad pigem põhimõttel, et kellel on vaidlusalusel territooriumil rohkem sõdureid ning sõjapidamist toetav tugev majandus, see ka lahingud võidab.
Kokkuvõtvalt öeldes sobibki Age of Empires III pigem Euroopa mängude fännidele kui Ameerika mängukoolkonna toodete austajatele: kedagi ei lööda mängust lõplikult välja, võrdsed võiduvõimalused ning pinge on õhus kuni viimaste käikudeni; mänguaeg on mõistlik ja käikude arv selgelt piiritletud; mängija oma otsustest sõltuval optimaalsel majandamisel on selgelt suurem tähtsus kui õnnel ja pimedal juhusel. Kuigi allakirjutanu eelistab pigem sõjamänge ning täringuveeretamist, polnud Age of Empires III siiski pettumus. Pigem vastupidi, soov seda ka edaspidi mängida on tugev ning maha pole maetud ka mõtted see endale päriseks soetada.
Plussid:
- komponente on kogu raha eest ning nende kvaliteedile pole ühtki etteheidet
- erinevaid võidukombinatsioone on palju, mistõttu on mäng ka mitmekordsel mängimisel huvitav
- mäng haakub igati teemaga ning mängijatel tekib tõeliste kolonisaatorite tunne
Miinused:
- seosed arvutimänguga on väga nõrgad ning seetõttu võib lauamäng arvutimängu mänginutele pettumuseks osutuda
- majanduse osakaal on võrreldes sõjapidamisega ebaproportsionaalselt suur ning lahingud ja sõda on pehmelt öeldes lihtsalt igavad
- puudub võimalus kuuekesi mängimiseks ning kuuenda mängija nuppe müüakse eraldi
Kokkuvõtteks hinne: 7/10
Mängu vaatas üle: Andreas
/Kommentaar/
Kristjan: Täitsa võimalik, et kui seda mängu oleks üritatud samanimelise arvutimängu sarnasemaks teha, poleks midagi head välja tulnudki. Ise asusin mängu mängima teadmisega, et seosed arvutimänguga on väga väikesed, seega ei olnud põhjust pettuda. Peab tõdema, et võidupunktide teenimisvõimalusi oli tõesti mitmeid. Ka meeldis see, kuidas mängu alguses ja keskel sai osta hooneid, mis andsid lisakoloniste või muid hüvesid, mängu lõpu poole aga tulid valikusse ehitised, mida sai oma varasema strateegiaga kombineerida ja sedasi suuri punktisummasid teenida. Sõdimisel on mängus väga väike roll tõesti, aga minu meelest on mäng sellegipoolest üsna hoogne ja põnev - pidevalt tuleb vastaste tegevust jälgida ja olulisi valikuid teha, nii mõnigi kord ka selle nimel, et teiste mängijate plaane nurjata. Interaktsiooni on ressursidega majandamise mängu kohta päris palju - ei ole tegemist mänguga, kus iga mängija lahendaks omaette mõistatust et teenida enim punkte vaid iga ressursi ja territooriumi valdamise peale on tihe konkurents. Kindlasti mäng, mida tahaks veel mängida ja erinevaid strateegiaid katsetada.