Arkham Horror
Igatahes on juba mängu karbi kaant vaadates selge, et lillesid ja liblikaid oodata pole… ning ilmselt ka mitte kuubikuid ja ronge. Tõepoolest, Arkhami karbis on hoopis hunnikutes kaarte, kaarte ja veelkord kaarte. Osadel kaartidel on loetletud Arkhami linna erinevad asukohad ning nendes toimuvad sündmused; teistel jälle tundmatud dimensioonid ning seal juhtuvad õudused; kolmandatel on kujutatud erinevaid relvi kirvest kuulipildujani; neljandatel on mitmesugused loitsud; viiendatel… Ühesõnaga, kaarte on palju ja erinevaid. Samas pole Arkham sugugi mitte kaardimäng, sest lisaks kaartidele on karbis ka suur Arkhami linna kujutav mängulaud, kollide ja tegelaskujude papist kujud, lugematu hulk väiksemaid papp˛etoone ja loomulikult peotäis täringuid. Kogu seda kraami on nii palju, et muidu keskmistes mõõtmetes mängukarp on sõna otseses mõttes triiki täis. Ning kuna karbis endas mingeid vaheseinu ega latreid pole, siis paraku on mängu omaniku ülesandeks välja mõelda, kuidas kõik jubinad nii ära organiseerida, et iga kord enne mängu alustamist tund aega sorteerimisele ei kuluks…
Kuna kõik mängu komponendid on imeilusalt kujundatud ning mäng lausa kutsub end mängima, siis tahaks seda ka kohe teha, kuid paraku pole Arkham Horror selline lauamäng, mille reeglid mahuvad ühele-kahele lehele. Oh ei – mänguõpetus on lausa kaks tosinat lehekülge tihedat teksti. Nii tulebki aeg maha võtta ja esmalt see eepos läbi lugeda. Mis osutub üllatuslikult mitte eriti raskeks ülesandeks, sest kogu teksti otsast lõpuni läbi lugemise ning illustratsioonidel toodud näidetega tutvumise järel saab idee, kuidas mängida, tegelikult täitsa selgeks. Kuid samas pole tekst hilisemaks, mängu kestel kasutamiseks eriti loogiliselt struktureeritud ning kui midagi meelest ära läheb, tuleb kurja vaeva näha, et varemloetu taas üles leida.
Kuid õnneks on mängu õppimiseks üks väga hea lahendus – nimelt mängida esimesed mängud… üksi. Jah, tõepoolest, kuigi Arkham Horror on kuni kaheksale mängijale mõeldud koostööle orienteeritud lauamäng, saab seda väga edukalt ning täitsa ametlike reeglitega ka üksi mängida. Ning see üksimängimine pole sugugi mitte selline nagu üksi, iseenda vastu malet, kabet või Monopoly’t mängida. Arkham Horroris nimelt mängivadki mängijad alati mängulaua, mitte üksteise vastu. Seega pole vahet, kas teha seda üksi, kaksi või kaheksakesi.
Mängijad kehastavad sõltumatuid uurijaid, kelle ülesandeks on astuda vastu Arkhamit tabavatele müstilistele sündmustele. Linnas avanevad väravad teistesse dimensioonidesse, sealt tänavatele tungivad koletised, nende liikumine ja muu taoline juhtub pakist mängukaartide võtmise tagajärjel, mille tulemusena jääbki mulje nagu mängiks keegi nähtamatu omakorda mängijate vastu. Mäng on niivõrd kavalalt üles ehitatud, et eeldab mängijatelt võitmiseks laitmatut koostööd. Piisab vaid pisikestest ebakõladest, näiteks sellest, kui mõni mängija otsustab leitud loitsu või vinge relva endale jätta, kuigi tema kaasmängijale kuluks see linnatänavatel märatseva zombikarja ohjeldamisel marjaks ära, ning ongi põrgu lahti. Kollid võtavad linna üle, sundides linnaelanikud oma äride aknaid kinni naelutama ning lahkuma. Ning mäng muutub mängijatele üha raskemaks – uusi dimensioonidevahelisi väravaid on abivahendite puudumisel üha keerulisem sulgeda ja peatselt saabub lõpp…
Jah, mäng lõppeb üldjuhul sellega, et ebaõnnestunud mängijatel tuleb astuda vastu oma unest äratatud Iidsele. Ning kuigi Iidseid on mänguga kaasas mitu, ning parasjagu mängusolev valitakse juhuslikult juba mängu alustades, siis pole ükski neist kergete killast. Olgem ausad, Iidse võitmiseks on mängijatel lihtsalt roppu moodi õnne vaja – kui eelneva mängu jooksul on luhtaläinud täringuveeretuste palgaks meelemõistuse kaotamine või tervise halvenemine, mis kõige kehvemal juhul lõppeb mõningate esemete kaotusega ning järgmise käigu vahelejätmisega hullumajas või haiglas haavu lakkudes, siis lõpuvõitluses tähendab ebaõnnestumine surma… Leebemalt öeldes, mängust eemaldamist, kaotust.
Nagu ilmselt juba eelnevast selge, on kuulsa Ameerika ulmekirjaniku H. P. Lovecrafti loomingu ainetel loodud lauamäng Arkham Horror üks kuratlikult raske mäng. Samas ka lummavalt võluv ning kaasakiskuv. Ja ka vastakaid tundeid esilekutsuv. Näiteks mängis allakirjutanu seda esmakordselt pea kolm aastat tagasi. Meeldis. Seejärel mängis natuke rohkem ja enam nii väga ei meeldinud, sest masendav oli pidevalt mängulauale kaotada. Või juhtus nii, et sattus mängima koos inimestega, kes lihtsalt keset mängu püsti tõusid ja minema jalutasid, leides, et see mäng pole nende jaoks. Seejärel sai aastake pausi peetud ja hoopis teise seltskonnaga uuesti proovitud. Polnud paha. Ning lõpuks üksinda mängimist proovitud ning peaaegu, et vaimustusse satutud. Kuigi endiselt kaotades, kaotades, kaotades… Kuid mitte võidulootust ega mängulusti kaotades!
Tõenäoliselt on Arkham Horror mäng, mis võib väga erinevad inimesed ühe laua taha kokku tuua – rollimängur saab võimaluse end ka lauamängude maailmas mõnusalt tunda, üksteisele kärukeeramisest tüdinenud mängurid alternatiivina koostööd proovida, ulmehuviline kogeb äratundmisrõõmu jne. Ilmselt ei sobi see mäng kiiret elutempot harrastavale inimesele, kel pole aega süveneda ning paari-kolme-nelja tunnikest lauamängu seltsis veeta. Kuid mine sa tea – võib-olla oleks just Arkham Horror see imerohi, mis aitaks igapäevase stressi unustada? Proovida ju võiks.
Plussid:
- tohutult kvaliteetseid komponente
- võimalus mängida nii üksinda kui ka kuni kaheksakesi
- iga mäng on tänu suurele varieeruvusele ja määramatusele kordumatu
Miinused:
- mängu karbis pole võimalust mängukomponentide jaotamiseks
- reeglitest on mängu käigus raske otsitavaid nüansse leida
- liiga suure seltskonnaga mängides kaob omavaheline koostöö ja tekib kaos
Kokkuvõtteks hinne: 7/10
Mängu vaatas üle: Andreas
/Kommentaar/
Aigar: Kui oled vähekenegi lauamängudega kokku puutunud, on see vaid aja küsimus, millal kohtad esimest korda - kas siis vestluses, kellegi riiulis või hoopis lauale sätituna - mängu Arkham Horror. See omamoodi kultuslikuks (pun intended) saanud lauamäng viib mängijad Arkhami linnakeste kitsastele pimedatele tänavatele võitlema sealsete ebamaiste olenditega. Arkham Horror näib olevat endasse kogunud mitme erineva mängu positiivsed omadused: ta meenutab kergelt Last Night on Earth`i, kuid on tunduvalt süngem sealsest olustikust; ta meenutab kergelt Pandemicut, kuid on sellest mitme suurusjärgu võrra komplekssem; ta meenutab kergelt Ghost Stories`t, kuid iidse taoistide küla ründavad kollid mõjuvad Arkhami terroriseerijate kõrval tüütu nohuna. Seega on Arkham Horror minu hinnangul üks viimase aja parimaid koostööle suunatud mänge - ning tänu ohtrale laienduste võimalusele on võimalik veeta palju-palju meeleolukaid tunde selles väikeses linnakeses korda luues. Negatiivse osa pealt tooksin aga välja ka Andrease poolt mainitu - ehk siis kui mõni mängijatest otsustab poole pealt lahkuda (või veel hullem - hakata primadonnatsema), on ülejäänud mängijatel suure tõenäosusega lõpp kiire tulema. Tegemist on siiski koostööle orienteeritud mänguga - nii et unustagem pikad ja igavad meeskonnakoolitused ning tere tulemast Arkhamisse! Minupoolseks hindeks samuti 7/10.