Diplomacy




Alustuseks ütlen vaid seda: Diplomaatia ei ole ilus mäng. See ei ole selline mäng, mida mängida kallimaga kahekesi või meeldiva lõõgastusena lastega peale väsitavat tööpäeva. Sugugi mitte. Samas, XX sajandi algus polnud Euroopas samuti kuigivõrd ilus... kui see teid lohutab. Diplomaatiat võib pidada mänguseltskondade proovikiviks - kui suudetakse see mäng lõpuni mängida ning seejärel uuesti kokku saada ja rõõmsalt mõnda uut mängu alustada, siis olete eksami läbinud - suudate eristada mängu tegelikkusest ning mitte üht teise üle kanda. Mängumaailmas, kus põhiküsimuseks pole mitte, et kas mind reedetakse, vaid et millal seda tehakse, on see väärtus omaette.

Ajastud muutuvad, kuid sellest hoolimata jäävad osad asjad muutumatuteks. Lihtsate väärtuste hukkamõistmine võib küll mõnel ajahetkel populaarne olla, kuid sellegipoolest meeldib meile neid väärtusi oma sõpradelt leida. Lojaalsus, otsekohesus, ausus, tänulikkus, rüütellikkus, suuremeelsus - need on iseloomulikeks tunnusteks nii meie heale sõbrale, abikaasale, isale kui ka sellele toredale poisile, kellele loodetavasti me tütred kunagi mehele lähevad.

Diplomaatia amoraalses maailmas on need väärtused seevastu saamatu kaotaja tundemärkideks. Kui langenud vaenlane sirutab sinu poole abipalveks oma käe, on mõistlik see aitamise asemel hoopis maha raiuda. Kui sõber aitab sind sinu hädasolemise ajal, siis oota kuni tema omakorda hätta satub ja peksa ta seejärel põrmuks. Kui liitlane palub sult abi oma järgmise hooaja plaanide teostamises, siis luba oma abi tingimusteta ning paljusõnaliselt - seejärel tegutse vastupidiselt kokkulepitule ja lase tal vasturünnak üksi vastu võtta. Proovi end ümbritseda nende inimestega, kes sind usaldavad... ja seejärel reeda nad; leia liitlane, kes on valmis sinu nimel surema... ja seejärel kontrolli, et ta seda ka teeks.


(Richard Sharp "The Game of Diplomacy")

Diplomaatia mäng algab 1901 aasta kevadel ning igaüks mängijatest esindab ühte tol hetkel Euroopas domineerinud seitsmest suurriigist - valida on Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa, Austria-Ungari, Türgi või Itaalia. Alguses on kõigil kolm üksust (v.a. Venemaa, kel on neli) ja kolm linna oma kontrolli all; mäng lõpeb momentaanselt siis, kui keegi on suutnud oma kontrolli alla saada 18 linna... ja võitjaid saab olla vaid üks. Seega, mis hetkel lõpetada oma seni toiminud piirileping ja rünnata liitlasi?

Üsnagi morn ja masendav algus, kuid mis teha - vähemalt ei saa pärast keegi öelda, et teda pole hoiatatud. Kui nüüd aga pisut positiivsemates toonides jätkata, siis üheks Diplomaatia võluks on tema lihtsus: kasutuses on vaid kahte tüüpi sõjaväge - laevastik ja maaväed. Maavägi sõdib maa peal ning laevad merel ja rannikualadel - ei midagi keerulist. Samuti on kõik üksused võrdse tugevusega, seega vaenlase üksuse hävitamiseks (või vastupidi, enda kaitsevõime suurendamiseks) on vaja tuge saada kas mõnelt enda või liitlase üksuselt. Ning siin algabki läbirääkimiste osa.

Diplomaatia mängujuhendis on üsnagi alguses lihtsalt välja öeldud: "Ära unusta, et sa pole mitte väejuht, vaid eelkõige diplomaat!" - ning nii see ongi. Kuna alguses alustab igaüks vaid kolme üksusega, siis on edenemiseks ülimalt oluline liitlaste leidmine - ja suur osa ajast kulubki teiste mängijatega (salaja) suhtlemisele, kokkulepete tegemisele ning käikude kirjapanekule. Käigud pannakse kirja eraldi paberitele ning avaldatakse üheaegselt, ehk siis kellelgi pole võimalik seejärel enam oma käsklusi muuta. Peale käskluste avamist selgubki tõehetk - vaadatakse, millised väeosad on liikunud, kes on keda rünnanud või toetanud ja millised on lahingutulemused.

Käskluste kirjapanek on Diplomacy juures ehk ka enim harjumist nõudev element, sest käskude jagamiseks on ette antud ülimalt range süntaks. Peale paari mänguvooru hakkab aga süntaks juba üsnagi loomulik tunduma - ning veel paari vooru pärast tundub juba geniaalne oma lihtsuses. Tegelikult peadki sa ju lühendite abil kirja panema, millises piirkonnas asuv üksus täpselt millist ülesannet tegema peab - on sõjaseisukord ning kaptenitel/komandöridel oma peaga mõtlemine pole lubatud, seetõttu täidetakse tuima järjekindlusega peastaabist tulevaid käske.

Süntaksi kohalt on reeglid karmid - kui mingi osa käsust on valesti kirja pandud, siis seda käsku ka ei täideta, parandamisvõimalus puudub. Ning oh seda masendust, kui ühe apsaka pärast jääb toimumata terve hoolikalt plaanitud invasioon või katkeb mõne liitlase jaoks kriitiline konvoeerimine.

Kokkuvõtteks võin öelda, et tegemist on reeglitelt lihtsa, kuid ülimalt haarava mänguga, mis aga paraku on üsnagi suur ajaröövel. Peamiselt sellest tulenevalt ei ole ka endal õnnestunud seda veel kordagi päris lõpuni mängida... ka kaheksast tunnist on Diplomaatia puhul väheks jäänud. Mängu haaravust näitab tegelikult ka see fakt, et tegemist on Monopoli kõrval vanuselt teise kommertslikult toodetava lauamänguga - käesoleval aastal täitub mängu sünnist juba 50 aastat.

Oma tavapärase "kellele-see-mäng-võiks-meeldida" arutelu asemel vaataksin Diplomacyle hoopis teise nurga alt peale: nimelt kellele ma seda mängu ei soovitaks? Kindlasti ei soovitaks ma seda mängu neile, kellele on põhimõtteliselt vastumeelne mõnda kokkulepet isegi mängus rikkuda või ei suuda aru saada, et tegemist pelgalt mänguga. Olen olnud tunnistajaks seigale, kus peale reetmisest teada saamist üks tavaelus leebe ja rahulik tegelane tühja DVD-karbi üle toa lennutas - kids, don´t try this at home! Samuti ei soovitaks ma seda mängu neile, kes eelistaksid mängu kestvusega alla paari tunni - või hoopis neile, kes teevad alles oma esimesi samme lauamängude põnevas maailmas. Kui aga tunnete, et teiste, "tavaliste" mängude ressursside kogumine, kaartide ladumine või kuubikute liigutamine hakkab kuidagi tuimaks muutuma, on Diplomacy teile just selleks väikeseks ergutavaks maitseelamuseks mis vaja. Võtke, tarbige, nautige. Asjatundjad soovitavad.


Plussid:

- mäng ei sõltu vähimalgi moel õnnest ega juhusest
- suhteliselt lihtsad reeglid
- palju omavahelist suhtlemist


Miinused:

- mängust välja langemine tähendab mängu lõpuni pealtvaataja staatust
- ei pruugi olla vastuvõetav kokkulepete rikkumist taunijatele
- üsnagi ajamahukas mäng (6-8h)


Kokkuvõtteks hinne: 8/10



Mängu vaatas üle: Aigar


/Kommentaar/

Andreas: Käskude kirjapanek pole Diplomacy’s sugugi nii keeruline, kui esmapilgul tundub. Tegelikult on reegliteski öeldud, et tähtis pole mitte täpse süntaksi jälgimine, vaid ühene arusaadavus. Nii võibki südamerahuga paberile kirjutada: „kahur läheb Berliinist Kieli“ ja mitte kellelgi ei ole kobisemist. Minu jaoks ongi vist selle mängu suurimaks puuduseks see ülim askeetlikkus – eelistan pigem mänge, kus on erineva tugevusega üksused, lahingut mõjutavad kaardid ja täringuvisked jms. Kuid jah, Diplomacy polegi ju sõjamäng… Igatahes on mu senised Diplomacy mängusessioonid olnud üpriski omapärased elamused, mida ma kindlasti ei kahetse. Samas on see mäng tõesti selline, mida tasub vaid valitud ja väga pühendunud mängurite seltskonnaga lauale tuua, seega ei ole see kindlasti mu esimene valik mänguõhtu sisustamiseks. Kuid kahtlemata ka mitte viimane ning ära proovida soovitan ma selle klassikalise läbirääkimiste mängu igal juhul. Hinne 6/10.