Doom
Selliselt võiks lühidalt kirja panna kultusliku arvutimängu Doom põhjal Fantasy Flight Games`i poolt loodud samanimelise lauamängu sündmustiku. Saab kokku hulk sõdureid (loe: merejalaväelasi), kes siis hakkavad kõikvõimalike relvadega (või lihtlabaselt stroibat`i moodi rusikaga) baasi tunginud koletisi maha nottima. Mõni tõsisem arvutimängur tõenäoliselt kergitab siinkohal kulmu ja kehitab õlgu – sest analoogseid koos kollide nottimise arvutimänge on ju lademes, asi see siis poleks üks taoline lauamäng nö. „vasaku käega selja tagant“ läbi mängida?
Mis muudab Doomi nii mänguliselt nauditavamaks kui ka tunduvalt keerulisemaks, on asjaolu, et tegemist pole lihtsalt kambakesi nö. „laua“ vastu mängimisega, nagu „Pandemic“, „Ghost Stories“ või „Arkham Horror“, vaid üks mängijatest pühendub hoopis sissetungijate juhtimisele. Seeläbi kaob koletiste liikumiselt ja sõdimiselt hetkega juhuslikkuse element ning tuima näoga nurga tagant välja paterdava kahuriliha asemel on sõduritel vastas oma ülemjuhi käsklusi filigraanse täpsusega täitvad kihvade ning automaatidega tapamasinad. See muudab sõdurite mängu üsnagi keeruliseks – sest kuidas sa ikka omavahel ikka arutad, et millise nurga taha varjuda või keda kuidas tulistada – sest sama laua taga istuv koletiste juht saab seeläbi vabalt oma mängutaktikat muuta.
Doom on seega üsnagi keeruline mäng ning seetõttu on vähegi pädevama kollijuhi olemasolul sõduritel võidurõõmu nautimine üsnagi harv nähtus ... kuid seda magusam see võit on, kui mõni missioon saab edukalt täidetud. See mäng koosnebki erinevate missioonide (stsenaariumite) järjestikusest läbimisest – kuigi soovi korral saab kõiki stsenaariume ka eraldi mängida, soovitaksin siiski kõigil huvilistel neid järjest läbida, nii et teise kallale enne ei asu, kui esimene edukalt sooritatud on. See tekitab nii uudishimu, säilitab pinevust ning lõpuks ka juba edasijõudmisele orienteeritud sportlikku viha ... ehk siis kõiki neid samu tundeid, mis ka arvutimängu mängides.
Iga sõdur saab mängu alguses omale loosi teel kaks omadust, mis siis edasiseks mänguks tema rolli kujundama hakkavad – võib näiteks juhtuda, et sa oled meedik, kes saab enda või teiste haavu ravida ... ohvitser, kelle kohalviibimine annab nii täpsust kui tulejõudu juurde ... snaiper, kes suudab sihtida ja tulistada ka teiste jaoks võimatutes olukordades – variante on ühesõnaga palju. Samas ei käsi keegi oma rolliomadusi kasutada, nii et võid mängustiili kohandada nii nagu ise tahad – kuid olgem ausad – neid omadusi läheb vaja. Väga-väga vaja.
Liikumine ja võitlemine toimuvad lihtsalt. On koletiste liikumisfaas, kui liiguvad ja võitlevad nemad – ja on sõdurite faas, kui liiguvad ja võitlevad nemad. Võitlemine ise toimub puhtalt täringute abil, kus siis teatud hulka täringuid veeretades (hulk sõltub kasutatavast relvast) tuleb kokku saada nii maksimaalne tulejõud võimalikult suure hävingu tekitamiseks kui ka laskekaugus. Täiesti vabalt võib seega juhtuda, et tulejõu poolest äestaks pumppüssi lask zombie ribadeks ... kuid paraku oli vahemaa liiga suur ning seetõttu ei tee libasurnuni jõudnud haavlid talle vähimatki kahju. Õnneks peab aga ka sissetungijate juht rünnakute puhul täringuid veeretama – ning oi seda rahulolu, kui metsik deemon oma lõuad õhku laksatades kinni lööb.
Kokkuvõtteks võin seega öelda, et samamoodi omaaegse arvutimänguga, on ka lauamäng Doom omamoodi sõltuvusttekitav, tekitades üha uuesti ja uuesti soovi stsenaarium edukalt läbida, nägemaks, mis on punase ukse taga. Meeskonnatöö ja oma tegevuste hoolikas läbimõtlemine ning planeerimine on üks väga oluline aspekt võidu saavutamiseks ... kuid nagu öeldud, pole siin tegu Pandemicu-laadse nupuliigutamisega, vaid aeg-ajalt tuleb teha päris raskeid otsuseid grupi, kui terviku edasijõudmise nimel.
Plussid:
- palju omavahelist suhtlemist
- kvaliteetsed komponendid, nii sõdurite kui koletiste miniatuursed kujud
- lummav (ja kergelt nostalgiahõnguline) temaatika
Miinused:
- sõltuvus täringutest
- kui üks või teine pool on teisest vähemkogenum, võib mänguline balanss nihkesse minnaa
- eriomadused saab juhuslikult loosiga
Kokkuvõtteks hinne: 9/10
Mängu vaatas üle: Aigar
/Kommentaar/
Andreas: Oo jaa… Doom… omaaegne arvutimäng, mida isegi mina, põhimõtteline 3D shooterite vastane, mängisin… Sestap oli kindel huvi ka lauamäng ära testida. Seda enam, et mäng on väga sarnane teise Fantasy Flight Gamesi lauamänguga Descent: Journeys in the Dark. Paraku osutus aga Doom mulle, Descenti veteranile, ülejõukäivalt raskeks. Kui Descentis on kolle juhtival mängijal kangelasi mängivatest mängijatest ülekaal vaid mängu esimeses pooles ning hiljem on asjad enam-vähem tasakaalus, siis Doomis tundub kollidel mäekõrgune ülekaal olevat. Nii olengi siiamaani vaid kolm korda Doomi esimest taset läbi teha üritanud, kuid kuulu järgi ei lähe asi ka hiljem sugugi lihtsamaks. See ongi minu jaoks selle lauamängu suurim puudus, sest kaua sa ikka viitsid sama stsenaariumit läbi mängida … Samas on see ka Doomi suurim väljakutse. Aga võib-olla peaksin hoopis kolle mängima, kui mulle masohhisti roll ei sobi? :) Seega minu poolt hindeks veidi madalamad punktid: 7/10. Kuid nii või teisiti on igal juhul tegemist väärt mänguga, mis igati oma hinda väärt ning mida oma raskuse tõttu saab erinevaid taktikaid katsetades ikka ja jälle uuesti mängida. Eriti soovitaksin Doomi neile, kellele Descenti fantaasiateema ei istu – mõõga ja maagia asemel saab siin kasutada laserpüsse, granaate ning otse loomulikult kultuslikku BFG-d …