Ghost Stories
Selline on lauamängu Ghost Stories eellugu ning mängijad kehastuvadki nüüd taoistidest munkadeks, kelle ülesanne on seda väikest küla kõiksuguste põrguliste eest kaitsma hakata. Pahalasi on palju ning tuleb igast küla otsast pidevalt juurde, munkasid on vaid väike hulk ja neil on piiratud ressursid - kuidas siis aga allmaailma saadikutele vääriliselt vastu hakata? Õnneks on igal mungal ka mõni eriomadus, mis lubab pisut efektiivsemalt kolle põrguvürsti juurde tagasi kupatada - mõni saab mõnda oma kaaslast läbi õhu teise kohta tõsta, mõni on jällegi needuste suhtes vastupidavam, mõni kolmas jällegi omab teistest rohkem võitlusjaksu.
Lisaks suudavad ka külaelanikud võitlusesse oma väikese kuid olulise panuse anda. Nimelt moodustavad küla 9 hoonet, mis siis mängu alguses juhuslikkuse alusel kolmeks kolmeseks reaks lauale asetatakse - ning igal hoonel on oma eriomadus. Nii võib näiteks taimetarga poest saada omale juurde erinevaid amulette ning viirukeid, Buddha templist väikeseid pühakujusid, millega põrgulisi hea hävitada, või palveringis palvetades hoopis teatud tüüpi koletiste vastu võitlemist lihtsamaks muuta.
Võitlemine ise on suhteliselt lihtne: kui mängija (s.t. siis tema poolt hallatav munk) viibib mõnes hoones, mille kõrval on koletis, on tal võimalik temaga võidelda. Selleks veeretab ta kõigepealt täringuid, et vaadata kas ta suudab puhtalt nö. oma jõuga seda elukat maha lüüa. Igal elukal on nimelt kaardi peal teatud värvikombinatsioon, mille veeretamisel on ta automaatselt tuhastatud ning allilma tagasi kupatatud - kehvematel kollidel koosneb see ühest-kahest värvist, kõvematel ulatus see hulk aga kolme-neljani välja. Kui nüüd täringuveeretusest ei piisanud, on võimalik sellele juurde lisada ka oma valduses olevaid amulette, samuti tuleb kasuks kui keegi on palveringi sobiva viiruki põlema pannud. Kui aga sellegipoolest ei õnnestu sobivat värvikogust või -kombinatsiooni välja veeretada, on lahing selleks korraks lõppenud ning tuleb oma uut käiku ootama jääda.
Kuidas aga uued põrgulised üldse mängu tulevad? Iga mängija käik koosneb nimelt kahest osast: esimene, ehk Yin-faas, koosnebki sellest, et tema ees oleval laual paiknevad koletised tegutsevad - saadavad teele needusi või hävitavad hooneid - ning samuti tuleb mängu juurde uus koletis (mõnikord ka kaks... või kolm... või rohkem). Kui mängija ees oleva mängulaua kõik kolm kohta on koletistega täidetud, kedagi enam juurde ei tule - samas kaotab vastav munk siis ühe elu. Kui Yin-faas on läbi, algab alles Yang-faas, kus siis vastav taoist saab soovi korral ringi liikuda ja kas külaelanikelt/hoonetest abi paluda või koletistega võidelda.
Mis on aga mängu eesmärk? Tõsi, sellest pole me veel sõnagi rääkinud... kuid vaevalt et see tuleb kellelegi üllatusena. Jah, maha tuleb lüüa põrguvürst Wu-Feng isiklikult. Ning parimate traditsioonide kohaselt on ta alles üks viimaseid, kes kohale saabub... nii et selleks tuleb end kõigepealt läbi hekseldada tema käsilaste armeest, kuna aga ka seal leidub üsnagi vintskeid frukte, pole seegi ülesanne just kergeimate killast. Seda iseloomustab hästi tegelikult ka asjaolu, et kui võit saabub mängijatele vaid ühel juhul (Wu-Fengi hävitamine), siis erinevaid kaotusvõimalusi on suisa kolm: kaotatakse ühiselt nii siis kui kõik taoistid on surnud, neljas külahoone hävitatakse või ka siis kui Wu-Fengi ei suudeta maha lüüa enne kui saabub viimane tema abilistest.
Kokkuvõtteks võin seega öelda, et tegemist on mõnusalt temaatilise ning lummava õhkkonnaga lauamänguga, kus esimesed (kiired) kaotused tekitavad ainult trotsi ning soovi kohe uuesti proovida. Ning kui juhtuski nii, et kaks-kolm korda järjest õnnestus juba Wu-Feng edukalt maha lüüa, saab ju alati raskustaset tõsta: kaasas on kirjeldused kolmele erinevale raskustasemele - tavaline (millest soovitangi alustada), painajalik ning põrgulik. Samuti on Ghost Stories sobiv neile mängijatele, kel probleemiks kahte-kolme sõpra omale lisaks laua taha saada – mänguga on kaasas ka reeglid üksi/kahekesi mängimiseks.
Plussid:
- palju omavahelist suhtlemist, kuid võimalik ka üksi mängida
- kvaliteetsed komponendid ja ilusa graafikaga kaardid
- lummav temaatika
Miinused:
- sõltuvus täringutest
- ingliskeelsed reeglid on halva ülesehitusega, esimesel lugemisel võib osa olulisi asju tähelepanuta jääda
- üks mängija võib teiste üle domineerima hakata
Kokkuvõtteks hinne: 8/10
Mängu vaatas üle: Aigar
/Kommentaar/
Andreas: Pean oma kommentaari alustama järjekordse tõdemusega, et mina pole teps mitte koostöömängude fänn. Paraku on aga Ghost Stories just nimelt koostööle orienteeritud lauamäng. Siiski otsustasin seda proovida, kasvõi selleks, et hinnata, kas tegemist on parema või halvema mänguga kui Pandemic või Arkham Horror. Tunnistan ausalt, et esimene mulje oli pettumus – mängu tegevuspaigaks olev küla ei vastanud kuidagi minu ettekujutusele, vaid oli oma 3x3 ruudustikuga tõeliselt abstraktne. Näiteks „Last Night on Earth“oma sarnase mänguväljaga mind ei häirinud … Alguses tundus ka kogu mäng väga segane ja arusaamatu, sest kolme kogenud mängija kõrval oli mul end väga raske kaartidel ning mängulaual olevatest ikoonidest läbi närida. Mingi aja pärast tuli siiski ka taipamine, mida ma teen ja mida mult oodatakse. Kuid sütitav kirg jäi tulemata – võib-olla põhjuseks see, et idamaised usundid ning tegevuspaik mind põrmugi ei lumma ning siiamaani on mulle arusaamatu, miks kehastavad mängijad taoistlikke munkasid, samas kui osa tantsu käib budistlike sümbolite ümber … Kuid vastuse oma alguses püstitatud küsimusele sain: sarnastest koostöömängudest on Arkham Horror minu jaoks kindlasti parem valik. Samas, kui mul on valida, kas mängida Pandemicut või Ghost Storiest, siis valiksin kindlasti viimase – siin saab ju vähemalt kolle peksta! Ei välista, et mängin seda kunagi uuesti ning ka hindeks panen tugeva 6/10 – õigel ajal, õiges kohas ja õige seltskonnaga täiesti arvestatav meelelahutus.