Horse Fever
Mängukarpi avades tuleb lagedale hulk erinevaid komponente – üks suurem ja üks väiksem mängulaud, pakk mänguraha, paar täringuid, peotäis kartongist mängumärke, suur hulk erinevaid kaarte ning… CD-plaat. Ei, tegemist ei ole arvutimänguga, plaadil on muusika, et luua temaatiline eelmise sajandi 20-30 aastate atmosfäär. Komponendid on kvaliteetsed: kaardid korralikud standardsuuruses ja humoorikate illustratsioonidega, kartongist mängumärgid heast paksust papist ning selge graafikaga. Mängurahad on nagu mängurahad ikka – väikesed ja õhukesest paberist. Aga ajavad asja ära ning keda väga häirib saab need asendada mõne odavama pokkeriþetoonide komplektiga. Kuid miskipärast on karbis midagi nagu puudu… – hobustele panustamise mäng, aga hobuseid polegi?! Mismoodi? Reeglitest selgub, et hobuseid asendavad mängus kas plastikust mängunupud või papist mängumärgid. Kerge pettumus, aga olgu, teeme katset mängida.
Mänguõpetus tundub esmapilgul pikk ja keeruline, kuid lähemal uurimisel selgub, et suure osa selle mahust võtavad enda alla lisad – mängukaartide täpsemad seletused. Ka on reeglid jaotatud kolme ossa – nimelt selgub, et Horse Feverit saab mängida kolmes erinevas mänguvariandis: tavalise lauamänguna, peremänguna või seltskonnamänguna. Kuigi reeglites soovitatakse esmalt proovida lihtsamat peremängu varianti, otsustame siiski täiemõõdulise lauamängu kasuks.
Esmakordne mängulaua ülesseadmine võtab veidi aega, sest reegliraamatust tuleb järele vaadata, millised mängumärgid ja -kaardid mida tähistavad. Kuid tegelikult pole mängu alustamises midagi keerulist. Üks suurem kaardipakk, liikumiskaardid, segatakse ja pannakse selleks ettenähtud kohale väiksemal tahvlikujulisel mängulaual. Suurema mängulaua servale sätitakse paika ülejäänud kaardid: laenu-, talli-, eesmärgi-, hobuse-, abilise- ja tegevuskaardid. Seejärel tõmbab iga mängija endale pimesi ühe kümnest tegelaskuju kaardist, vaatab mänguõpetuse lisast järgi, millised eriomadused tal on ning kui suure rahasummaga ta mängu alustab. Ning suures piires ongi see kõik ning mäng võib alata.
Mängu alguses lepitakse kokku, kui pikka mängu tahetakse ning olenevalt mängijate arvust saab valida kas kiire 3-4 vooruse kähkuka või massiivse 8-10 vooruse mängu vahel. Igas voorus on neli faasi, kus mängijad saavad kõigepealt oma strateegia kujundamiseks pangast erinevaid kaarte osta, seejärel panused teha, võiduajamisele kaasa elada ning lõpuks oksjonil võidupunkte müüa või osta.
Horse Fever on väga omapärane segu strateegia-, bluffimis- ja õnnemängust. Pikaajalist strateegiat saab kujundada eesmärgikaarte ostes, mis annavad täitmise korral mängu lõpus võidupunkte. Rahavoogu aitavad stabiliseerida investeeringud tallide ning hobuste soetamiseks. Kõike seda saab aga odavamalt teha õigesti valitud abiliste abil. Mida võtta, mida jätta? Need on ostufaasis rasked valikud, sest osta saab kokku vaid kaks kaarti ja neidki mitte ühest ja samast pakist. Või minna üldse kergema vastupanu ja kelmuse teed? Ka see on võimalus, sest tegevuskaarte, millega hiljem võidusõidu tulemusi mõjutada saab osta tervelt neli ning ergutav süst või hobuse jala külge kinnitatud sangpomm võivad võitja määramisel otsustavaks osutada. Bluffimine algab hobustele panuseid tehes – kuna iga mängija saab teha kaks panust, ühe enne ja teise peale tegevuskaartide mängimist, siis on edu neil, kes suudavad kaasmängijate eest varjata, millise hobuse võitu nad tegelikult loodavad ning millisele tehtud panus on vaid hämamiseks. Ka tagab mängu mehhaanika selle, et kõik mängijad ei saa vaid ühele hobusele panustada. Õnnejumalanna sekkub mängu võiduajamisel – hobuste kiiruse määravad kaardid ja täringud. Tõsi, mitte päris juhuslikult, sest mäng on disainitud nii, et kiiremini liiguvad suuremate võidušanssidega tallide hobused. Kuid üllatusi võivad tuua võidusõidu alguses avalikustatavad tegevuskaardid – nii võib selguda, et kindel favoriit, võitmatu täkk Napoleon kardab stardipüstoli pauku ning alustab jooksmist alles siis, kui teiste hobuste poolt ülespaisatud tolm on juba maha langemas. Või vastupidi – Bosson, maffiabossi vana mära, sprindib imeliste taimede mõjul kaks korda kiiremini kui teised ning ei saa isegi finišijoont ületades pidama.
Võiduajamise lõpul pärjatakse õigele hobusele panused teinud mängijaid suurte rahasummade ja võidupunktidega, ennustustega mööda pannutele jäävad aga tühjad pihud ning võimalus oma seniteenitud võidupunkt vähempakkumisel pangale maha müüa.
Kogu selle kompoti tulemusena on mäng põnev nagu film – meie testmängu lõppedes oli nii mõnelgi mängijal sõna otseses mõttes pea märg ja süda kloppis rinnus. Kaasahaaravat ajaviidet pakkus mäng viiele mängijale ligi kolmeks tunniks, kuid nagu eelpool öeldud, sõltub mängu pikkus mängijate arvust ning mänguvoorude arvust: näiteks kahe mängija mäng kestis natuke üle tunni. Kuna aga mõlemal juhul oli mäng mängijatele uus, siis kulus ka palju aega kaartidele märgitud sümbolite tundmaõppimiseks ning reegliraamatust nende tähenduste järgivaatamiseks. Kindlasti sujub mäng iga järgneva mängukorraga üha kiiremini ning teise mängija järel ootamisele kulub kogenud mängijatega palju vähem aega, kui algajatega.
Siiski ei peaks lauamängudega alles vähem kokkupuuteid omavad mängijad seda mängu aga kartma, sest mängu saab mängida ka lihtsustatud peremängu reeglitega, kus kasutatakse vaid tegevuskaarte mille tulemusena väheneb strateegiline keerukus, põnevus ja hasart aga säilib. Ka peoloomadele on mõeldud – Horse Fever kütab kuumaks sünnipäeva või soolaleivapeo, sest seltskonnamängu variandis osalejate piirangut pole! Reeglid on niivõrd lihtsad, nii et isegi eelnevalt tarbitud tops kangemat kraami ei tohiks nendest arusaamist raskendada.
Hoolimata valitud mänguversioonist on Horse Fever’is palju mängijatevahelist suhtlemist ning seetõttu loob mäng loob oma temaatilisusega tõelise võiduajamise atmosfääri, kus pinged on kõrged, kukkumine valus ja võidurõõm suur. Tasakaalus strateegia, bluffimine ja õnn moodustavad mitmetahulise terviku, mis võimaldavad mängu ühele või teisele küljele rõhudes iga kord erineval viisil taaskord nautida. Kokkuvõtvalt on Horse Fever meeldivalt originaalne lauamäng, mis on võrreldes omasuguste võiduajamismängudega palju mitmekülgsem ning käikude pikemat planeerimist võimaldav.
Plussid:
- tänu oma originaalsusele ja temaatilisusele üllatavalt kaasakiskuv
- võimaldab nii kärukeeramist kui ka koostööd
- kolm erinevat mänguvarianti: strateegiamäng, peremäng ja seltskonnamäng
Miinused:
- mängunupud pole hobusekujulised
- tegelaskujude omadused pole kaartidele trükitud
- kaartide sümbolite vaatamine nõuab palju reegliraamatu lappamist
Kokkuvõtteks hinne: 8/10
Mängu vaatas üle: Andreas
/Kommentaar/
Aigar: Hobustele panustamine minu jaoks eriti atraktiivne pole - et sellega kasumisse jääda, pead omama hobuste kohta piisavalt palju (tausta)infot, kõrvalseisjale võib võiduajamise lõpujärjestus üsnagi suvalisena tunduda. Seetõttu lähenesin ka Horse Feverile kerge skepsisega, et kas ta kujutab endas midagi enamat kui panuste tegemine sellele, millisel hobusel täringuveeretamises enim "veab". Õnneks selgus juba peale esmast reeglite lugemist, et mängul on sisu tunduvalt enam ning valida saab nii rohkem kui vähem riskantseid strateegiaid. Eriti omapärane (ja seda heas mõttes) on aga Horse Feveri omadus kuni viimase raundini põnevust üleval hoida - tavaliselt on ju ikka nii, et mängu jooksul keegi mängijaist rebib end ette ning lõpus pole tema püüdmiseks enam mingitki võimalust. Siin mängus aga peab igaüks tegema panuseid vastavalt võidupunktide kogusele - ehk siis isegi kui oled meeletud punktid kokku ajanud, pead ka meeletuid panuseid tegema - ja kui Fortuuna sulle otsustaval hetkel selja pöörab, ongi teised sul järel. Minu poolt hinne 7/10.