1001 karavani / 1001 Karawane

Kõrberännakuid kujutatakse siiamaani kui millegi romantilise ning seikluslikuna – millenagi, mis aitab põgeneda tavapärasest hallist argielust ning tunda end täitmas mingit salapärast, ehk isegi ohtlikku missiooni. Sa istud elegantselt kaameli seljas, varjad end kõrvetava päikese eest päikesevarjuga ning mõtlikult kaugusesse põrnitsedes rüüpad järjekordse lonksu oma jääkuubikutega pooleldi täidetud viskiklaasist. Sellistesse olustikukirjeldustesse ei tungi reeglina alatud kaasreisijad või tujutsevad džinnid, sa ei kujuta ette, mis tunne on avastada end ootamatult kõrberöövlite keskelt või hoopis peale ergava kõrbepäikese käes veedetud päeva kuivaks pragunenud huuli ootamatult teele kerkinud oaasis niisutades.
Las ma räägin teile sellest, mis kõrbes tegelikult toimub.
Enne sinna suundumist on mõistlik komplekteerida omale karavan. Mida tuleb aga selle juures arvestada? Sul peab olema piisavalt karavaniajajaid, et tagasi lüüa võimalik kõrberöövlite rünnak; sul peab olema piisavalt vett, et mitte janusse surra; sul peab olema piisavalt kaupasid, mida kõrbelinnades korraliku vaheltkasuga maha müüa. Probleem on aga selles, et karavan jaksab kaasa võtta neid ainult piiratud koguses – seega mida võtta ja mida jätta?
Kui oled suutnud omale karavani paika panna (ja uskuge mind, see on mängu lihtsaim osa), siis sead oma kaameli nina kõrbe suunas ja hakkad liikuma. Kõik mängijad teevad päripäeva oma käike ning iga käigu jooksul saab mängija kõndida kuni kolme kõrbevälja võrra, vaadata salaja milliseid saladusi need kõrbeväljad endas sisaldavad ning seejärel pajatada teistele oma seiklustest. Igal väljal on nimelt pealmine pool ühesugune (igav liiv ja tühi väli...), alumine pool võib endas aga sisaldada erinevaid kohti: alates võlukoobastest kuni päästvate oaaside ja võõrastemajadeni. Kuna üks mängija ise igale poole ei jõua, siis tulebki tal kõrbest ning seal peituvatest asukohtadest luua omale pilt läbi teiste mängijate kirjelduste. Kirjeldused ei pruugi alati olla aga täpsed... ning tõenäoliselt jäetakse olulisimad asjad rääkimata.
Kuid mis on 1001 karavani mängu eesmärk? Lihtne – koguda kokku kolm maagilist eset: lendav vaip, võlulamp ning maagiline medaljon. Kõik need esemed on kõrbesse peidetud... kuid ei tasu alahinnata ka idamaiste turgude varustatuse taset. Nimelt on tegelikult kõike seda võiduks vajalikku maagiat võimalik ka turult osta, küll aga üsnagi krõbeda hinnaga. Raha seevastu on võimalik teenida kõrbelinnadesse kaupade müümisega, nende linnade asukoht on aga üllatus-üllatus! Salajane. Varem või hiljem pead sa seega kõrbetee oma jalge ette võtma.
Et sinu rännakuid lihtsustada, on sul neli korda võimalik kasutada kõikvõimsa džinni abi – kas siis mõne kaugema kõrbevälja lähemale tõstmiseks (või vastupidi, lähima konkurendi karavaniga kõrbetüki võimalikult kaugele tõstmiseks) või hoopis mõne kõrbevälja kaardistamiseks, nii et selle asukoht kõigile teadaolevaks muutub. Ning et su rännakud liiga lihtsad poleks, on ka kõigil ülejäänutel taolised džinnid abiks... nii et täiesti ootamatult võid end leida oodatud oaasi läheduse asemel keset tühja tundmatust. Seega ole ettevaatlik!
Kokkuvõtteks võib öelda, et 1001 karavani näol on tegemist üsnagi omalaadse mänguga, kus on piisavalt suur osakaal mängijate omavahelisel suhtlemisel. Samas on selle mängu puhul üsnagi suure tähtsusega oskus meelde jätta, millistel kõrbeväljadel milline mängija omale soovitud abi sai – seega kehvema jälgimisoskusega mängijatele võib see parajaks pähkliks osutuda. Kuna aga tegemist on suhteliselt lühikese mänguga, mis on ca tunnikesega mängitav, siis pole paar valearvestust eriti fataalse tagajärjega.
Plussid:
- mäng on lihtsalt õpitav
- palju mängijate omavahelist suhtlemist
- kuna kõrb moodustatakse juhuslikkuse põhimõttel, on uuesti mängitavuse väärtus üsnagi suur
Miinused:
- mäng ei võimalda seada konkreetseid strateegiaid
- juhuslikkuse moment võib osutuda liigselt häirivaks
- kõik mängukomponendid asuvad karbis ilma pakendita ning lähevad seetõttu kergelt segi
Kokkuvõtteks hinne: 7/10
Mängu vaatas üle: Aigar
/Kommentaar/
Andreas: Tegemist on igati toreda mänguga, mis sobib ühtviisi hästi nii pereringis lastega mängimiseks kui ka tõsistele lauamängusõpradele väikeseks vahepealaks. Esimesel juhul mängitakse ilmselt sõbralikumalt ning mängul on last arendav väärtus – tegemist on palju põnevama mälutreeninguga kui tavaline memoriin, teisel juhul aga tekib tõeline võistlusmoment ning üksteisele „keeramine“ pole just haruldane… Hindan seda mängu mõlemal põhjusel ning kui peaksin oma hinnangu ühte lausesse kokku võtma, kõlaks see nii: täitsa mõnus ajaviide, mis samas pakub ka teatavat väljakutset.