Kelgukoerad
Pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline – just nii saab iseloomustada Kelgukoerte mängukarpi. Kõige esimese asjana jäi silma, et atraktiivse välimusega läikiv karp on üsna tühi. Ning teiseks on komponendid üsna varieeruva kvaliteediga: mängulaud, vihjekaardid, mängunupud ja reegliraamat on korralikust materjalist ning näevad soliidsed välja, samas kui märkmelehed, kinnine vastuseümbrik ja täringud on hoopis teisest ooperist. Mulle, kui täringumängude fännile jäidki eelkõige just need viimased ette, sest Kelgukoerte täringute paar on nagu siga ja kägu – üks teravate nurkadega ja läbipaistmatust materjalist, teine ümarate nurkadega ja poolläbipaistvast plastist. Reegleid lugedes sai selgeks, et erinevad täringud pakuvad mängus erinevaid liikumisvõimalusi, kuid mulje jäi siiski selline nagu oleks üks täring pärit ühest ja teine teisest mängust. Hea, et vürflid suuruseltki enam-vähem ühte mõõtu on… Kuid jätkem norimine, etteruttavalt olgu öeldud, et Kelgukoerte mängul ilmnes palju suuremaid miinuseid, kui üks odava välimusega täringupaar.
Mängulaua ülespanek käis kaasasoleva õpetuse järgi kähku: aseta vaid vihjekaartide hunnikud sama värvi kohtadele, tõsta mängunupud Kelgu kontorisse, jaga välja märkmelehed, loe ette reeglid ja lahendatav mõrvalugu ning mäng võiski alata. Mängu käigus aga selgus, et reegliraamat on vaid välimuselt kena, sisult aga üsna kehvake –ilma piltide ja näideteta, seega kohati üsna segane ja mitmeti tõlgendatav. Meie saime oma kogemustepagasi juures küll hakkama, kuid mängu sihtgrupp, 10-aastased seriaali fännid, võivad ilma kõrvalise abita hätta jääda.
Kuigi keegi lauamangud.ee testijatest polnud Kelgukoerte seriaali vaadanud, suhtusime algul mängu suure entusiasmiga, sest siiani proovitud kriminaalsed lauamängud – klassikaline Scotland Yard, kahele mängijale mõeldud Mr. Jack ja soomlaste Epäillyt – on meeldinud ning küsimus, kas Kelgukoerte tegijad üllatavad, tahtis vastamist. Juba esimeste käikude järel sai selgeks, et üllatavad küll – paraku ebameeldivalt. Nimelt on kogu mängu liikumismehaanika üles ehitatud puhtale juhusele: Kõstaks, Mardiks, Pulgaks või Postiks kehastunud mängijal ei ole oma tegelaskuju liikumise üle pea mingisugust kontrolli, sest kõike otsustavad kaks täringut. Ainuke, mida mängija valida saab, on kas liikuda edasi või tagasi. Kuid olgu, kui täringuõnnest sõltuvat pimedat ringitammumist saab veel kuidagi võrrelda tõelises detektiivitöös ettetulevaga – näiteks juhuse tahtel olulise tunnistaja otsa komistamisega – siis puudub aga igasugune loogika juba kogutud asitõendi veelkordses üleskorjamises. Paraku aga just seda Kelgukoerte mängu reeglid nõuavad: näiteks kui täringuveeretuse tahtel satub mängija teistkordselt valedetektori tulemuste asitõendikaartide paki juurde, siis peab ta võtma pakist pealmise kaardi ning kui juhtub, et see satub olema sama, mida ta juba näinud on, siis tuleb lihtsalt tulemusega leppida ja uuele ringile minna.
Algul tegi selline totrus meie mängugrupile nalja, kuid pikapeale hakkas asi nüriks muutuma. Siis leidsime natuke lohutust nn „pimeda juhuse“ kaartidest, mida mängija saab kasutada, kui satub mänguväljal vastavale, punasele või sinisele, ruudule. Kui punases pakis olevad kaardid on lihtsalt lapsikud, Monopoly stiilis („Jäid tööle hiljaks ja said Kelgult tõrelda, jääd järgmise käigu vahele“) sündmused, siis sinisest pakist saab mõne kaardiga terve asitõendite kuhja üle vaadata ning seeläbi tuima täringuveeretamist ning juhuslikkust kuidagigi vähendada. Lõpuks hakkaski tunduma, et üks võimalikke „strateegiaid“ on sinise ruudu ümbruses hängida ning loota soodsale „pimedale juhusele“.
Kuid peale pooltteist tundi ei aidanud enam seegi ja meie kannatus hakkas katkema. Selleks ajaks teadsid juba peaaegu kõik, kes on mõrvar, kuid vajalikke asitõendeid polnud veel ikka kellelgi koos. Olgu, kui jällegi reaalse eluga paralleele tõmmata, siis on normaalne, et uurija ei süüdista kedagi vaid kõhutunde või mõne üksiku tõendi alusel. Kuid meetod, kuidas Kelgukoertes tõendid kokku saama peab, on siiski alla igasugust arvestust. Sisuliselt tähendab see seda, et mängija peab külastama kõiki asitõendiruute keskmiselt kolm korda – see annab enam-vähem kindla võimaluse neljast kaardist kolme läbivaatamiseks ning kasvõi välistamismeetodil õige leidmiseks.
Igatahes ei olnud meie mängugrupist kellelgi sellist hobusekannatust ning peagi liikus esimene mängija mängulaua keskele Kelgu kontorisse, et oma kuidagimoodi kokkuklopsitud koodi kinnises ümbrikus leiduvaga võrrelda. Olime juba varem taibanud, et just siin peitub mängu suurim miinus – ümbriku avamise järel pole samal mängijal enam mitte mingisugust mõtet mängu uuesti mängida, sest mõrvar ja kood jäävad alati samaks. Tõsi, mängu tootjad lubavad lisaülesandeid, kuid kuna ka nende eest tuleb maksta, siis on see rohkem nagu plaan mängusõpradelt seitsme naha koorimiseks.
Kurbnaljakas oli see, et meie testmängus tegelikult keegi ei võitnudki – päris täpset koodi ei saanud kirja keegi. Võib-olla oleks tulemus saanud parem, kui Kelgukoerad oleks koostööle orienteeritud mäng ehk siis uurijad mitte ei võistleks omavahel vaid vahetaksid infot ning võitja selgitataks välja enim asitõendeid kogunud detektiivide hulgast.
Kuna mängu lõpuks arvas vaid kõige noorem, 11-aastane testija, et ta võib-olla mängiks Kelgukoeri veel – näiteks lisapaketi ilmumisel – siis arvasime, et ehk on viga vaid meis, kui leidsime, et Kelgukoerad on halvim mäng, mida me kunagi mänginud oleme. Sestap lasime mängu proovida veel ühel seltskonnal. See kogemus oli parem… meie jaoks, sest saime nende piinlemist jälgides kõhutäie naerda. Seega, me ei eksinud. Ka paljud teised inimesed on netikommentaarides ja blogides otsesõnu öelnud, et mängutootja on neid lihtsalt petnud.
Kokkuvõttes aga läheks ilmselt issanda päike enne looja, kui jõuaksin kõik selles mängu vead üles lugeda. Sestap tahan lõpetuseks ära õiendada lihtsalt ühe väärarusaama. Nimelt on mõnedes arvustustes Kelgukoerte lauamängu positiivseks küljeks loetud originaalsust ning mängu lausa algupäraseks Eesti asjaks loetud. Minu arvates see päris nii pole. Kelgukoerad on nimelt äravahetamiseni sarnane 2004 aastal väljalastud lauamänguga CSI: Crime Scene Investigation Boardgame. Tõsi seal on üks täring, Kelgukoertes aga kaks, nii et mõningat tootearendust on Eesti firma (mängu autorit pole millegipärast karbile märgitud) siiski teinud. (Käesolevat lõiku on muudetud peale kohaliku tootjafirma esindaja poolset advokaatide ning kohtuga ähvardamist)
Plussid:
- enam-vähem korralik tootmiskvaliteet ja komponendid
- seriaali fännidele võib mäng üht-teist pakkuda
- kahjurõõmsatel inimestel on mängu lõbus kõrvalt vaadata
Miinused:
- mäng on vaid ühekordselt kasutatav
- kogu mängu tüürib juhus ning mängija saab ise väga vähe ära teha
- reeglid on kirja pandud liiga lakooniliselt ja kohati lausa segaselt
Kokkuvõtteks hinne: 1/10
Mängu vaatas üle: Andreas
/Kommentaar/
Aigar: Pean tunnistama, et ma ei ole vaadanud ühtegi "Kelgukoerte" osa, samuti ei ole ma ka kursis Eesti Politsei poolt uurimiste läbiviimise protsessiga - kuid minu jaoks oli kõige suuremaks loogiliseks apsakaks kogutud vihjete enda teada hoidmise kohustus. Reaalelus tähendaks see siis seda, et neli detektiivi lahendavad üksteise võidu ühte mõrvajuhtumit, ise vahepeal omavahel konsulteerimata ning teistelt nõu küsimata. Kui nüüd aga konkreetsemalt mänguelamuse juurde minna, siis esimene asi mis mängust meenub, on meeletu sõltumine täringutest. Igale asitõendiruudule sattumiseks on vaja sattuda täpselt sinna peale (kõigi kaartide lugemiseks seega igale ruudule neli korda) ning see tähendab veeretamist ja veeretamist ja veeretamist. Tõsi, meie testmängu ja selle arvustuse kirjutamise vahepeal tekkisid tootjafirma veebi ka täiustatud reeglid, kus ühe variandina pakutakse võimalust, et asitõendiruudule sattudes võid kohe kõik neli kaarti läbi vaadata - see võib ehk tõesti agooniat pisut lühendada. Kokkuvõtteks hinne: kindel 1/10