Last Night on Earth: The Zombie Game
Selliselt algab "õudusmänguks" tituleeritava mängu "Last Night on Earth" sissejuhatus ning see vastab ka täielikult tõele. Paljud on kindlasti vaadanud erinevaid B-kategooria õudusfilme - tänu sellele mängule on aga filmi sisu võimalik ise kujundada ning läbi elada.
Mängu alguses lepivad mängijad omavahel kokku, kes mängivad häid linnakodanikke-kangelasi ning kes kurje inimliha järele janunevaid zombisid ja ühtlasi valivad stsenaariumi. Korraliku filmi kohaselt ei saa ju tegemist olla lihtsalt suvalises kohas toimuva sõdimisega vaid igal mängul on ka konkreetne teema ja sellest tulenevad võidutingimused mõlemale poolele. Stsenaariume on aga erinevaid - lihtsamates piisab kangelastel võiduks vaid teatud hulga zombide mahanottimisest, keerulisemates tuleb aga hommikuni kaitsta vana mõisahoonet zombide sissetungi eest või hoopis leida verejanulisi olevusi täis linnast kütusekanister ning autovõtmed, et seejärel võimalikult kaugele kihutada. Zombide juhtija(te)l on ülesanded mõistagi lihtsamad - takistada inimesi oma plaanide täitmises.
Suur osa mängust põhineb kaartidel ja täringutel - kaardid on need, mis näitavad millised relvad inimestel parajasti on kui ka need, mis näitavad milline sündmus ootamatult tekib; täringute abil selgub aga enamasti, kes inimese ja zombi kokkusaamisel võitjana edasi liigub. Samas pole tegemist puhtalt kaardimängu või täringuveeretamisega - kuna tegevusel on ajaline mõõde ning samuti ka reaalsed piirangud (pumppüss on küll lahe relv aga selle leidmine ei tähenda mängu võitu inimestele - kui padrunid saavad otsa, on see kasutu) siis tulebki keskenduda rohkem koostööle ja üksteise abistamisele kui igaüks-enda-eest amokkijooksmisele. Ning see selle mängu juures mulle eriti meeldibki.
Teine asi, mis mulle meeldib, on mängulaud koos tegelastega. Kui laual tuleks liigutada vaid lihtsalt värvilisi nupukesi, poleks LNOE väärt teist korda vaatamistki... detailsed inimeste ning zombide kujukesed annavad aga mängule täiesti filmiliku oleku. Täiendavalt on ka kaartidel piltideks filmikaadrid koos paari iseloomustava fraasiga.
Mängulaud kujundab endast aga tüüpilist väikelinna, kus on nii kirik, kool, politseijaoskond kui ka hunnik muid asutusi - kuna aga mängu alguses pannakse laud kokku juhuslikkuse põhimõttel siis võib julgelt öelda, et iga kord toimub tegevus mõnes erinevas linnaosas, laskmata tekkida rutiinsetel lahendustel.
Kokkuvõtteks võib seega öelda, et Last Night on Earth on üks mõnus seltskondlik mäng, kus eriti kaartidel olevate fraaside abil ("Oh my God, it`s not Tom anymore!" - "Grrlph!") on võimalik sujuvalt tekitada õudusfilmidest tuttavat paanilist õhkkonda. Karbi peale on mängu kestvuseks kirjutatud 60-90 minutit ning üldjoontes võib sellega nõustuda, koos Growing Hunger laiendiga saab kaasa ka 10-minutilise 2-mängija stsenaariumi, kuid võib juhtuda, et mõni pikem stsenaarium võtab hea seltskonna olemasolul aega ka rohkem kui kaks tundi.
Plussid:
- palju kvaliteetseid komponente plastikfiguuride ning kaartidena
- lummav temaatika, mis tekitab B-kategooria õudusfilmis osalemise tunde
- suurel hulgal erinevaid stsenaariume, millest osad ka veebist tasuta alla laetavad
Miinused:
- on oht, et koostööd tehes võib üks mängijatest teiste üle domineerima hakata
- mänguga kaasasolev CD pole just eriliselt vaimustust tekitav
- laiendit ja põhimängu ei õnnestu ühte karpi mahutada
Kokkuvõtteks hinne: 8/10
Mängu vaatas üle: Aigar
/Kommentaar/
Andreas: Last Night on Earth: The Zombie Game on mäng, mille mängimise ettepaneku peale mu 12-aastane tütar alati vaimustunult kilkab ning ma jagan tema indu. Tavaliselt mängime küll vastaspooltel, sest tema pole nõus „pahasid“ mängima. Ise leian, et mõneti on ebasurnute juhtimine isegi põnevam, sest mängijate plaanide kuulamine ning seejärel nende ootamatu segilöömine pakub päris suurt (sadistlikku? :-)) rahuldust. Lahe on selle mängu puhul ka see, et suurema mängijate arvu juures on mängus koguni kaks zombie-isandat, kes peavad võitmiseks samuti omavahelist tegevust koordineerima. Hindeks minu poolt samuti 8/10 - igati tore koostöömäng, kus ei puudu ka omavaheline võistlusmoment.