Memoir´44
Nagu ajaloolistel sündmustel põhinevate lauamängude puhul ikka, on siingi mängijatel võimalus ajalugu korrata või seda muuta. Kui hästi-halvasti see välja kukub, sõltub juba valitud taktikast või – mis seal salata – õnnest. Sest nagu sõjamängudes tavaliselt, sõltub vastase üksustele pihtasaamine täringuveeretustest. Kuid juba karpi avades jääb silma, et Memoir ’44 täringud pole mitte proosalised täpilised vürflid, vaid natuke erinevad...
Lisaks täringutele on karbis veel pakk kaarte, millega üksustele käske antakse; üksused ise ehk siis ligi paarsada plastikust tanki, suurtükki, jalaväelast ja traattõket; peotäis papp˛etoone eliitüksuste tähistamiseks ja võidupunktide märkimiseks; ning lõpuks loomulikult suur kahepoolne mängulaud, kuhu kõik see kraam lahingute pidamiseks peale laotakse. Et kokku on reegliraamatus 16 ajaloolise lahingu stsenaariumid ja vaid üks mängulaud, siis on karbis veel hulk kuusnurkseid papitükke jõgede, metsade, küngaste, majade jms maastikul asuvate objektidega, mis siis vastavalt stsenaariumile põhikaardile peale asetatakse – nii kujunebki igaks mängukorraks erinev lahinguväli.
Mänguga kaasas olev õpetus võib esmapilgul küll ehmatavalt mahukas tunduda – ikkagi 35 A4 mõõdus lehekülge – kuid tegelikult on pool sellest täidetud stsenaariumite kirjeldustega ning ülejäänud poolest, reeglite osast, on omakorda pool erinevad lisad, mida võib lugeda alles hiljem, mängu käigus. Seega on tegelikult vaja läbi töötada umbes kümmekond lehekülge väga suures kirjas ning suurte reavahedega rikkalikult illustreeritud teksti.
Mängu alustamiseks kulub olenevalt stsenaariumist vähem või rohkem aega, sest keerulisemate lahingute jaoks tuleb mängulauale asetada peaaegu kõik mängukarbis olev. Samas ei ole see kuigi keeruline, sest kõik vajalik on värvilistel piltidel lihtsalt ja selgelt kujutatud. Mõne stsenaariumi puhul on see osa aga lausa lõbus. Näiteks tuleb ühes missioonis liitlaste sõdurid paarikümne sentimeetri kõrguselt mängulaua kohalt kaardile kukutada – nii simuleeritakse langevarjurite dessanti. Kukub mees kaardilt välja või sakslaste üksuste juurde, siis on ta automaatselt mängust väljas. Väga omapärane, samas ka väga loogiline lahendus.
Kui kõik on paigas, läheb sõjaks. Kindla eesmärgiga loomulikult – luua dessandi jaoks sillapea, kaitsta sildu vms. Võidutingimuse täitmist loetakse medalites ehk võidupunktides. Tavaliselt saab medaleid vastase üksuste hävitamise eest – iga täielikult hävitatud üksus annab ühe medali. Mõnedes stsenaariumites on medalid aga ka mängulaual kindlates punktides – näiteks sildadel. Oma väega sinna jõudes – ning seda kohta ka kaitstes – saab punkti kätte.
Kõigeks selleks tuleb aga üksustele käske anda, mida tehakse kaartide abil. Kuid siin peitubki Memoir ’44 suurim nõrkus – nimelt tuleb mängu käigus aeg-ajalt ette situatsioone, kus komandöri rollis olev mängija ei saa teha seda, mida tahaks, sest käes pole sobivaid kaarte. Et selliseid olukordi vältida, tuleks oma väed võimalikult ühtlaselt üle kogu lahinguvälja laiali jaotada ja mitte keskenduda vaid ühele tiivale või keskosale. Kui sobiv kaart välja käidud, liigutab mängija seal märgitud arvu üksusi ning vaenlase üksustele piisavalt lähedale jõudes avab ka tule. See, nagu algul mainitud, käib täringutega. Täringuvisetest arusaamine on äärmiselt lihtne – veeretanud sõduri pildi, saad pihta jalaväele, tanki pildiga tankile jne. Lisaks on täringu eri tahkudel veel granaadi, viisnurga ja lipu sümbolid. Laskumata siinkohal liigsesse detailsusesse peatuksin vaid viimasel. Nimelt tähendab iga veeretatud lipp vastase üksusele vastava arvu sammude võrra taganemist. Ning kui kuhugi taganeda pole – siis tähendab see kabuhirmus laialijooksmist ehk terve üksuse hukkumist. Nii tulebki mängu käigus ette, et oma üksuseid liigselt ühte punkti kontsentreerinud mängijale võivad taganemised palju fataalsemaks kujuneda kui üksikud tabamused.
Üks lahing võtab aega mitte rohkem kui tunnikese, tavaliselt isegi vähem - seega on võimalik kohe ka algne lahinguväli taastada ning pooli vahetades proovida, kuidas ise vastase rollis hakkama saaksid. Sel viisil kõiki stsenaariume läbi mängides jagub mängurõõmu mitmeteks õhtuteks ning isegi kui ühel hetkel peaks mäng mõlemal poolel, nii sakslaste kui ka liitlastena olema läbi mängitud, leiab tootja kodulehelt ning fännisaitidelt hulganisti lisastsenaariume – või, miks mitte, neid ka ise välja mõelda.
Kuigi mäng sobib kõige paremini kahele mängijale, saab seda mängida ka kuni kuueliikmelise seltskonnaga. Sellisel juhul jagavad mängijad vastutuse lahinguvälja tiibade ja keskosa eest ning proovivad omavahel koostööd tehes vastastiimile võimalikult palju peavalu tekitada.
Võrreldes muude sõjamängudega on Memoir ’44 võrreldamatult lihtsam, sealjuures karvavõrdki detailsust kaotamata – olemas on nii meedikud, õhurünnakud, okastraat- ja tankitõkked, punkrid ja kaevikud ning kõik see atribuutika, mis ühest mängust sõjamängu teeb. Seega on kokkuvõttes tegemist igati hea hüppelauaga sõjaliste lauamängudega alustavatele mängijatele ja just Memoir ’44 võib saada selle mäletamisväärse tee esimeseks verstapostiks.
Plussid:
- detailse sõjamängu kohta väga lihtne, suurepärane hüppelaud alustajatele
- kiirelt üles seatav ja mängitav
- rohkelt ilusaid komponente
Miinused:
- üksustele käskude andmine sõltub liigselt kättesattuvatest kaartidest
- tõsisemate sõjamängudega harjunud mängurile liiga kerge
- kohati ebarealistlik
Kokkuvõtteks hinne: 7/10
Mängu vaatas üle: Andreas
/Kommentaar/
Aigar: Memoir´44 on mäng, mis on täiesti võimeline üllatama nii sõjamängudega alles alustajat kui ka paadunud strateegidele - ja seda heas mõttes. Kogenud mängijate jaoks peitub selle mängu välise lihtsuse taga piisavalt palju strateegiavõimalusi; algajad saavad aga suhteliselt lihtsate reeglite abil üsnagi kiiresti põhitõed selgeks ning seeläbi ka mõnusa mänguelamuse. Samas ei pea ma Memoir´44 kaartidel põhinevat käsuandmist sugugi nii nõrgaks kui Andreas, vaid hoopis üsnagi mõistetavaks. Ei pruukinud ju ka II maailmasõja ajal väejuhtidel alati nii palju sedavõrd heas konditsioonis ressursse olla, et alati ja igal pool peale tungida - nii tuli teha valusaid valikuid, et milline üksus on suuteline kolm lahingut järjest pidama ja milline mitte. Nii et kui arvestada mõnusalt lühikest mänguaega ja erinevate stsenaariumite rohkust, on tegu igati mõnusa lauamänguga. Hindeks minu poolt samuti 7/10.