Minotaurose labürint / Das Labyrinth des Minotauros
Mängu karbist lahti pakkides leiab sealt hunniku erinevaid kaarte ning peotäie puust nuppe. Komponendid on küllaltki kvaliteetsed: nupud värvilised ja väga erineva kujuga, kaardid läikepaberil. Siiski jääb kohe esimese asjana silma, et kaardid kleepuvad üksteise külge ning kuna nad on ka küllalt õhukesed, siis tuleb vähemalt esimesel mängul hoolsalt vaadata, et mitte ühe kaardi pähe mitut välja jagada. Olgu öeldud, et täringuid mängukarbis pole, sest neid mängus ei kasutata. Kõik liikumised jms käivad kindlate reeglite järgi ning ei sõltu mitte õnnest vaid mängija otsustest.
Esimeses mängufaasis selgub, kui suurt lauapinda mäng vajab, sest kõik 42 labürindi ehitamise kaarti tuleb kindla mustri järgi lauale laotada, lisaks veel ruum mängijate oma varu jms jaoks. Tuleb välja, et 35x75 sentimeetriga saab hakkama – ehk siis keskmisel diivanilaual on mäng vabalt mängitav. Paraku ilmneb mängu üles seades ka „Minotaurose labürindi“ vast suurim miinus – see võtab asjatult kaua aega, kuna labürindikaardid on esmapilgul vägagi sarnased ning õige mustri kokkuseadmine lõppeb nii mõnelgi juhul uuesti alustamisega. Asja parandaks tunduvalt see kui erinevate kaartide seljad oleksid erinevat värvi, nii et oleks selge, millisesse ritta üks või teine kaart asetada tuleb. Samas aga näeksid siis vastasmängijad, milliseid kaarte keegi kogunud on… nii et kahe otsaga asi.Kui mängulaud valmis, võib mäng alata. Esimeses faasis toimub mäng küllaltki abstraktsel tasemel – mängijad liigutavad oma minotaurusekujulisi mängunuppe mööda laiali laotatud kaarte ning korjavad järgmiseks mängufaasiks, labürindi ehitamiseks, vajalikke kaarte. Kuna aga igal kaardil on ka erinevat värvi puust „kalliskivid“, millest osad juba esimeses faasis punkte annavad, teised aga alles mängu lõpus loevad, on mängija otsustada, kummale eesmärgile keskenduda. See valik lisab mängule vürtsi ning võimaldab rakendada mitmeid erinevaid mängustrateegiaid.
Faasi lõpus loetakse punktid kokku ning selgub veel üks miinus – punktiarvestust tuleb pidada pliiatsi ja paberiga. Õnneks on spetsiaalne punktitabel vähemalt mängu kaasas. Siiski ununeb see väike ebamugavus peatselt, sest alata võib järgmine, juba põnevam mängu osa – labürindi ehitamine. Selles mängufaasis saab aru, kuivõrd ilusa mänguga on tegelikult tegu – mängijate poolt kordamööda lauale asetatavad labürindikaardid sobituvad üksteisega perfektselt ning moodustavad tõelisena tunduva keerd- ja umbkäikudega võrgustiku. Kolme mängijaga mängides kasutatakse vähem kaarte nii et labürint ei pruugi võimalikus kogusuuruses lauale tekkidagi, kuid seda kordumatum ja omanäolisem see välja näeb. Nelja mängija puhul on see mängufaas aga vast kõige pingelisem, sest juba ehitatud käigu võib järgmine mängija oma kaardiga „lõhkuda“, kui see talle vaid kasulik on.
Jällegi loetakse punktid kokku ning alata võib mängu viimane osa – mängijate poolt valmis ehitatud labürinti kalliskivide „peitmine“ ning nende sealt taas kokkukorjamine. Mängijad liigutavad labürindis oma mängunuppe mitte täringu suvale alludes nagu enamikus sellistes liikumisega seotud mängudes, vaid spetsiaalseid liikumiskaarte kasutades. Ja kuna kõigil mängijatel on täpselt ühesugune komplekt liikumiskaarte, siis on see, kui palju kalliskive kallikive keegi koguda jõuab, igaühe individuaalse meisterlikkuse küsimus. Nagu päriseluski, tagab hea planeerimine kui mitte terve, siis vähemalt pool võitu.Kolmanda mängufaasi järel ongi mäng läbi. Tuleb vaid liita kõigis kolmes faasis saadud punktid ning võibki võitjal kätt suruda. Nagu juba ka selle arvustuse alguses öeldud, kulub ka mängu õppides ühele mängule mitte rohkem kui tund aega ning pigem võib juhtuda, et nuppude ja kaartide kokkupakkimise asemel tekib tahtmine kohe uut mängu alustada. Sest alles esimese mängu lõpetamise järel on selge, kui võimalusterohke „Minotaurose labürint“ tegelikult on ning kuivõrd mitmekülgseid võidustrateegiaid on võimalik rakendada. Samuti võib ka juhtuda, et reegleid uuesti üle sirvides selgub, et mängitud sai pisut valesti ning õigete reeglite järgi mängides tundub mäng veelgi paremana.
Kokkuvõtteks võib öelda, et „Minotaurose labürint“ ületab ootusi – tagasihoidlikus karbis peitub mäng, mis oma lihtsuses on ometigi üllatavalt hea ning pakub väljakutset ja mängurõõmu nii suurematele kui ka väiksematele lauamängusõpradele. Loomulikult on mängul omad plussid ja miinused, kuid üldmulje on siiski pigem positiivne kui negatiivne.
Plussid:
- mäng on lihtsalt õpitav, samas aga võimaldab rakendada väga mitmekülgseid võidustrateegiaid
- õnne faktor on olematu, mäng sõltub mängija individuaalsest planeerimisvõimest ning oskusest teiste mängijate käitumist ette aimata
- kuna mängukaartidest moodustatakse iga kord erinev labürint, siis ei hakka mäng korduma ega tüüta ära
Miinused:
- kaartide sorteerimine mängu ülesseadmisel võtab ebaproportsionaalselt palju aega
- punktiarvestust tuleb pidada pliiatsi ja paberiga
- mängukaardid kipuvad üksteise külge kleepuma ning võiksid olla ka pisut paksemast materjalist
Kokkuvõtteks hinne: 6/10
Mängu vaatas üle: Andreas
/Kommentaar/
Aigar: Olgem ausad, esimene mäng läheb siin nagunii alles mängumehaanika tundmaõppimiseks, nii et kui esimese mängu kohe haledalt pähe saad, ei tasu lootust kaotada :) Mina sain samuti alles peale mängu aru, et millisel moel kolm pealtnäha erinevat faasi üksteisega seotud on ja mida oleks võinud ühes või teises faasis teha. Seetõttu tuleks minu poolt ka sellele mängule kraadi võrra kõrgem hinne, 7/10. Igati positiivne üllatus igatahes et sedavõrd tundmatult tootjalt võib sellise kvaliteediga mäng tulla.